Meie patsient jagab oma kogemust endoliftinguga – uudse pinguldava laserprotseduuriga, mis on alternatiiviks kirurgilisele sekkumisele. Loe, kuidas näeb välja skalpelli- ja armivaba, nn „lõunapausi facelift".
Enne protseduuri: soov pinguldada nägu ja kaela
Teisipäev, varahommik. Eufooria: buldogipõsed ja rippuv kael – olge valmis, mul on plaan!
Teisipäev, mitte enam nii varahommik, kliiniku ukse taga: julgus on märgatavalt kahanenud, aga mitte täiesti kadunud. Kordan endale sajandat korda, et soovin seda protseduuri mitte ainult kaunima välimuse pärast, vaid et kaoks ka hommikuti peeglisse vaatamisel tekkiv tusatuju. Kindlasti saab kõik ainult paremaks kui enne, kinnitan endale veel kord ja avan ukse. Seda enam, et olen juba oma 100 korda lugenud protseduuri kirjeldust ja läbi mõelnud kõik sellega seonduva.
Kliinik on ilus, sisekujundus ja värvigamma paitavad ilumeelt, olustik on mõnus.
Protseduur: kas tõesti oli tuimestus selle juures ebameeldivaim osa?
Veidi ootamist ja protseduur algab. Õde ja arst toimetavad kiirelt ja asjalikult.
Operatsioonisaali varustus, surisev tipptehnoloogia, ettevalmistused. Mõtlen: „Püha taevas, millesse ma ennast jälle mässinud olen!" Arst ja õde on aga väga “chillid”, askeldavad rõõmsalt, jõuavad ka nalja visata ja õhustiku pingevaba hoida. Mõlemal on roosad näomaskid ja see on võibolla isegi barbielikult naljakas. Kui aga doktori pilku vaadata, siis selles on terasetooni raudne ja kõigutamatu keskendumine...hingan välja, järelikult olen kindlates kätes ja rahunen veidi.
Alustame tuimestusega ja arst ütleb, et see on protseduuri kõige vastikum osa. Olen hämmingus ja arvan endamisi, et küllap ikka nahaalune töötlemine saab olema tõsisem katsumus, aga eks paistab.
Valgust vähendatakse ja töö optilise kiuga algab. Minu suureks üllatuseks ei tunne ma praktiliselt midagi, töötlemist jah, aga ütleks, et isegi naha mehaaniline koorimine on traumeerivam. Julgen mõelda, et äkki alguse asi ja vaevalt et kõik nii meeldivalt möödub. Ühes teises kliinikus HiFu protseduuri puhul mõtlesin ka, et polegi hull, kuniks siis pisarad silmas ja valust higinire mööda selga jooksis...Aga tunniga saabki kõik läbi ja võib öelda, et paar tundlikku kohta küll olid, kuid valuaistingut tõesti mitte. Mõtlen, et võib-olla siis hakkab natuke valutama, kui tuimestuse mõju kaob. Näoovaal ja lõuaalune on natuke turses, aga ei midagi hullu. Toimingud selleks korraks lõpetatud ja kliinikust tuleb minuga kaasa näomask või bandaaž.
Pärast protseduuri: kompressioonmask kiirendab paranemist
Lähen koju ja panen Marena maski pähe – tundub harjumatu aga üsna mugav. Ootan hirmuga, et millal tuimestus ära kaob ja kuidas ma ennast siis tunnen, aga valus ei hakkagi! Esimesel päeval kannan maski 24h. Järgmisel hommikul on turse peaaegu kadunud, võtan maski ära ja alustan oma kolmapäevaste koosolekute seeriaga. Õhtul kella 5ks tunnen, et lausa vajan oma maski – nägu on justkui väsinud ja veidi hell. Maski pähe panemisel tekib kiiresti mugavustunne. Seega on mask vajalik ja kui juba see protseduur ette võtta, siis tasub oma plaanidesse lisada ka mask. See aitab vähendada turset ja toetada kudesid, eriti magamise ajal.
48 tundi pärast protseduuri on kerge turse praktiliselt kadunud, jäänud veel vaid mõned kohad, mida töödeldi rohkem – need on veel veidi soojemad ja naha all veidi rohkem pinges, aga väliselt ei paista enam eriti midagi. Juba 24 tunni möödudes oli näha, et lõua kõrval rippunud buldogipõsed on vähemalt poole võrra tagasi tõmmanud. Kallis kaasa ütles juba esimesel õhtul, et ta näeb, et mu nägu on teistsugune. Milline on siis efekt lausa 4–6 kuu pärast? Põnev!
On küll aru saada, et nahaga on midagi tehtud, on teatav pingetunne, aga valu ei tundunud ma ei protseduuri ajal ega ka hiljem. Pigem oleks nagu nägu kõvasti lihastreeningut teinud, niisugune trennijärgne tunne oli. Töölt eemale jääma ka ei pidanud: samal päeval oli tõesti veidi turset ja maskiga oli parem olla kui ilma, aga järgmisel päeval ei märganud ükski kolleeg ei koosolekusaalis ega ka online´is midagi. Mõne käest ma seda kontrolliks lausa küsisin, et mitte lihtsalt hõljuda soovmõtlemise fluidumis teiste arvamuse osas.
Kui tagasi mõelda, siis pabistasin selgelt ilma asjata. Ainus üleelamine oligi tuimestussüst, kuid seegi tehti sisuliselt märkamatult. Vaprusevärinaga mõtlen, et täitsa veel võiks teha ☺, aga loodetavasti ei teki tarvidust.
Foto on illustratiivne.
